Minu nimi on Jekaterina. Üle 12 aasta olen töötanud Eesti HIV-positiivsete võrgustikus sotsiaaltöötajana ja HIV-positiivsete inimeste psühhosotsiaalsete programmide koordinaatorina Eestis. Armastan oma tööd ja tunnen iga päev, et täidan oma missiooni.

Kui olin kaheaastane, avastati mul laste parempoolne ajuhalvatus. Kui mu ema diagnoosi kuulis, ei saanud ta aru, millega silmitsi seisab, sest väliselt olid kõrvalekalded peaaegu märkamatud. Sellest hetkest alates hakkas ta tutvuma oma erilise lapsega. Arst rahustas ema, öeldes, et tavaliselt ei ole erivajadustega lastel peas standardprogramm, seetõttu osutuvad nad sageli teistest andekamaks. Lapsepõlves pöörati palju tähelepanu just minu füüsilisele arengule, nii et puudujääke kõndimises ja liigutustes polnud märgata.

Erinevalt teistest lastest oli mul raskem emotsioonidega toime tulla, ühe koha peal istuda. Kooliaastatel ilmnes suurenenud erutuvus ja aktiivsus, mis raskendas ühele ülesandele või tegevusele keskendumist. Olen alati igal pool olnud ja osalenud; käisin küll olümpiaadidel, aga ägedushoos lõhkusin klaase – sellised äärmused siis. Tänu ema armastusele ja pere toetusele õppisin vaatamata diagnoosile elama kõrgeima kvaliteediga.

Ma ei valinud oma eriala juhuslikult, sest sotsiaaltöötaja on inimene, kes suudab aidata näha ühiskonnas uusi eneseteostusvõimalusi.

Ma ei valinud oma eriala juhuslikult, sest sotsiaaltöötaja on inimene, kes suudab aidata näha ühiskonnas uusi eneseteostusvõimalusi. Mul õnnestus leida parimad lahendused oma ideede ja võimete elluviimiseks. Oma töös puutun kokku erinevatest sotsiaalsetest gruppidest ja erinevate vajadustega inimestega ning soovin aidata igaühel leida oma jõuallikas, mille abil inimene ületab elu barjäärid ja takistused. Töös inimestega on tulemust väga harva kohe näha; igasugune kasv ja areng võtab aega, kuid kui tulemus silma hakkab, ületab see enamasti ootusi kordades.

Teen sotsiaalnõustamist HIV-positiivsetele ja sõltuvustega inimestele ning tihtipeale näen, kuidas inimene pärast konsultatsiooni lahkub hea tujuga, sest õnnestus veel üks samm eesmärgi poole astuda. Konsultatsioonil näitan ja selgitan inimesele, mida ja kuidas ma teen, et ta järgmisel korral prooviks seda sooritada juba ilma abita ja muutuda tänu sellele iseseisvamaks. Töötan suurepärases kollektiivis, kus lisaks sotsiaaltöötaja teenustele on inimesel võimalik saada ka psühholoogilist ja kogemusnõustamist.

Endiselt leidub ühiskonnas inimesi, kes arvavad, et HIV nakkus on vaid teatud inimrühmade haigus. See pole tõsi, sest HIV ei vali objekti.

Endiselt leidub ühiskonnas inimesi, kes arvavad, et HIV nakkus on vaid teatud inimrühmade haigus. See pole tõsi, sest HIV ei vali objekti. Viirus ei tee inimeste vahel vahet, see võib mõjutada meid kõiki. Ma ei pane inimestele templeid otsaette nende näojoonte pärast – ilmselt tänu sellele, et ise olen samuti alati eriline olnud ja see on olnud väga huvitav kogemus!