Eesti kõige lõunapoolsemas vallas käib töö nobedalt. See lookleb kuppelmaastikule iseloomulikult nii üles kui alla, ilma peatumata − alati leidub midagi, mida saaks muuta veelgi paremaks. Rõuge valla sotsiaalosakonna juhataja Triinu Õispuu nendib, et olenemata sellest, mis juba  tehtud, on sotsiaalvaldkonnas arenemisruumi tohutult.

Seni kuni me ei astu välja oma kitsast maailmavaatelisest raamistikust, ei toimu ka midagi sotsiaalvaldkonnas. Vaja on muutusi, mis piltlikult öeldes liigutaks mägesid. Me elame kiiresti muutuvas maailmas ega saa enam ajada asju samamoodi nagu seda tehti kümme aastat tagasi. Pikaajalise protsessi oluline komponent on kindlasti ennetustöö. Vältimaks kahetsust tulevikus, on vaja juba praegu mõtelda mitu sammu ette. Võimet asju kiiresti ümber korraldada ja oskust töötada ka väljaspool kontoriseinu õpetas märtsis alanud eriolukord suurepäraselt.

Kuidas muutis koroonapandeemia Rõuge valla töökorraldust?

Kevadine koroonapandeemia sundis ka Rõuge valda oma töökorraldust muutma. See kõik toimus hetkega − uksed läksid lukku, otsekontakte luua enam ei saanud, suhtluskanaliteks jäid vaid telefon ning arvuti.

Vaieldamatult oli eriolukorrast tulenev isolatsioon ootamatu ja keeruline. Otsekohe selgitati välja riskigrupid, kes võinuks abi vajada. Esikohale seati puuetega laste pered ning vanemaealised. Distantsõppe ajal jäi peredel vajaka nutiseadmetest ning kiirest internetiühendusest, et täita kõiki vajalikke õppetegevusi. Meie valla koolide töötajad andsid teada lastest, kellel puudus vajalik tehnika. Appi tuli ettevõte Telia, mille kaudu jagati hädasolijatele tasuta ruutereid ja arvuteid. Oma abikäe ulatas ka Lastekaitse Liit, mille kaudu said mõnede perede lapsed endale arvuti.

Samuti viibisid puuetega laste juures kodudes tugiisikud, kui pere selleks oli soovi avaldanud. Tänu tugiisikule saadi hakkama enne keerulisena tundunud distantsõppe koolitükkidega ning ka lapsevanemad tulid olukorraga paremini toime.

Ka siis, kui olukord on stabiliseerunud ja elu enam-vähem tavaelu rütmis kulgeb, ei tähenda see, nagu võiks abivajajaid unustada. Haavatavaks riskigrupiks on eakad, kellele juba kevadel üle riigi tähelepanu juhiti. Esialgu tunti rohkem huvi eakate ja teiste abivajajate rühmade üldise elu ja olmetegevustega hakkama saamise osas. Sotsiaaltöötajad võtsid üksinda elavate vanemaealistega kontakti ning uurisid, kas nendega on kõik korras ja missugust abi nad vajaksid. Sotsiaalhooldustöötajad viisid soovijatele kauplusest toitu kodudesse ning hankisid apteegist ravimeid; kellel tarvis, nendele toimetati ka küttepuud kuurist tuppa.

Et inimesed ei jääks infosulgu, koostas kohalik omavalitsus pandeemiateemalise infolehe, kus olid kõik vajalikud telefoninumbrid ning mis sisaldas ka käitumisjuhiseid olukorraga toimetulekuks. Infoleht jagati elanikele laiali.

Hoidmaks eakate vaimset tervist, kutsus Rõuge vald eriolukorra ajal sotsiaalmeedia kanalites üles inimesi kirjutama oma lähedastele hooldekodudesse kirju ning saatma fotosid pereliikmetest − ja mitte niisama nutitelefonis trükituid sõnumeid, vaid “päris” kirju, mis on käsitsi kirjutatud. Ikka selleks, et ka hooldekodudes olevad lähedased tunneksid kodusoojust ja säilitaksid oma elurõõmu. Üleskutse tulemusena kirju ega tervituskaarte lausa laviinidena lähedaste poolt saabuma küll ei hakanud, kuid idee korjas üles Kalev Annom Võrumaa Teatajast. Nii kevadisel hooldekodude külastuskeelu ajal kui praegugi saadab Võrumaa Teataja toimetus Rõuge valla hooldekodudesse tasuta ajalehenumbreid, et kliendid saaksid olla kursis värskete kohalike uudistega. Võrumaa Teatajast võiksid eeskuju võtta suuremadki meediaväljaanded − kahtlemata oleks otsepostituse teel saabunud tasuta ajalehtedest hoolekandeasutuses viibivatele eakatele suur rõõm.

Eriolukord sundis pöörama kõrgendatud tähelepanu ka transpordiküsimusele maapiirkondades. Loomulikult ei kerkinud transpordimure esile alles nüüd, koroonaviiruse kõrgajal, vaid tegemist on hajaasustuse elanike alalise murega. Koostöös Kagu ühistranspordikeskuse ning Võru- ja Põlvamaa kohalike omavalitsustega osaleb ka Rõuge vald septembri keskpaigast alates sotsiaaltransporditeenuse projektis. See tagab puuetega inimestele võimaluse liikuda vastavalt oma vajadustele. Nii saab abivajaja sõita näiteks linna arsti juurde endale dokumenti taotlema või minna panka finantstoiminguid tegema.

Mis pakub selle töö juures rõõmu?

Rõõm peitub väikestes seikades, mille abil saab korda saata suuri tegusid. Meie valdkonnas saab teha ägedaid asju, mis võivad muuta inimeste elusid. Selleks, et töökorraldus sujuks, on vaja kokkuhoidvat meeskonda − sellist, kes astub ühte sammu ja on avatud uuendustele. See töö ei ole rutiinne. “Ükski päev pole üksluine ja igas päevas leidub midagi ilusat. Nii kaua kuni endal valdkonna vastu huvi on, igav hakata ei saa,” muljetas Õispuu. “Ka kõige pisematest asjadest tuleks leida üles uudishimu ja põnevus ning see ongi tööõnne valem.”

Milline võiks olla sotsiaalvaldkonna tulevik?

Sotsiaaltöö peaks muutuma brändiks. Siinkohal mängivad rolli ka inimeste arvamuste kujundamine ja mõttemaailma muutmine. Ei tohiks enam arvata, et sotsiaaltöö tähendab ainult erinevate toetuste ja teenuste pakkumist. Jah, need on küll olulised aspektid antud valdkonna juures, kuid mõiste “sotsiaaltöö” tervikuna on märksa laiem. Sotsiaalosakonna juhatajana leiab Triinu Õispuu, et kuigi me oleme abivajajate elu aastate jooksul suutnud juba tunduvalt lihtsamaks muuta, on siiski alles murekohti. Ükski rahaline toetus ei pane inimest pingutama edasise nimel, pigem isegi vastupidi − annab teadmise, et nii saab lihtsamalt. Jah, sageli on vajadus rahalise toetuse abil inimest aidata, et ta suudaks eesmärgi poole astuda, kuid tõeliselt aitab inimest see, kui annad talle õnge, mitte kala. See paneb pingutama ja eesmärke seadma.

Muidugi tuleb töötada selle nimel, et inimene ei peaks jooksma erinevate asutuste vahet, kui tal on sotsiaaltöötaja abi või nõustamist tarvis. Töökorraldus tuleks muuta isikukesksemaks. See tähendab, et inimene saab ise kaasa rääkida, mida ta vajab ja ootab − et toimuks koostöö kliendi ja sotsiaaltöötaja vahel. See aitab hoida kokku kõigi aega ja on vähem stressirohke.

Rõuge vald paistab silma oma südikuse ja visadusega. Selleks, et jõud ei raugeks ja vaim püsiks ergas, tuleb hoida nägu naerul ja leida üles silmadesse peitunud sära. Unustada ei saa abivajajaid ega aitajaid. Märkame ja hoolime!