Kristi Rekand | EPIKoda jurist
ÕIGUSED
KUULA ARTIKLIT
Eesti Vabariigi põhiseadus, sotsiaalseadustik üldosa seadus ja sotsiaalhoolekande seadus ning erinevad kohalduvad inimõiguste dokumendid räägivad õigusest saada abi abivajaduse / haavatava seisundi korral, sotsiaalsete garantiide ja abi andmise kohustusest ning seda erinevate haavatavate sihtgruppide puhul, kelleks kahtlemata on ka nii hooldatavad kui hooldajad. Kuigi esmane vastutus toimetuleku ja hakkama saamise ees on inimesel endal ja tema lähedastel, siis suurema abivajaduse korral on vastava abi andmise kohustus riigil ja/või kohalikul omavalitsusel.
Abi küsimine ja abi saamine riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustest tähendab nii hooldaja kui hooldatava jaoks asjaajamist. Vastav asjaajamine ehk haldusmenetlus peab olema abi saamiseks pöörduva inimese jaoks eesmärgipärane, efektiivne, samuti võimalikult lihtne ja kiire ning ei tohiks tekitada inimesele üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi.
Abi küsimine ja abi saamine riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustest tähendab nii hooldaja kui hooldatava jaoks asjaajamist.
Lisaks on otsuse tegijal kohustus ise dokumente koguda või juhtida inimese tähelepanu dokumentidele, mida tuleks esitada; jagada menetluses inimesele läbivalt selgitusi menetluslike asjaolude, sh tähtaegade kohta; teostada kaalutlusõigust (tõendite ja asjaolude hindamist) arusaadavalt ja seda ka otsuses vastavalt põhjendada; koostada selline otsus, mis oleks otsuse saaja jaoks selge ja arusaadav.
Taotlemine ja menetlus
Üldine lähtekoht sotsiaalhoolekandelise abi saamisel on esmalt abi küsimine ehk inimese pöördumine. Taotluse esitamine on oluline, kuna ilma selleta enamasti abi ei osutata. Taotluse esitamisel ei pea kartma seda, kas taotlus on vormistatud õigesti või esitatud õigesse osakonda vm, kuna taotluse saajal on haldusorgani kohustus anda vajadusel (nt allkirjastamata taotlus) täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks või edastada ise valel aadressil esitatud taotlus õigele adressaadile. Oluline on mure korral pöörduda, mitte jääda murega üksi ja kannatada. Kui siiski on tunne, et inimesel on taotlust raske esitada, tuleb haldusorganil (riigi- või kohaliku omavalitsuse asutusel) abistada inimest avalduse esitamisel, kuna abistamata jätmise korral jääksid tema õigused teadmatusest või muul põhjusel teostamata.
Sotsiaalõigusele on kahjuks jätkuvalt omane, et inimene peab suutma ise hinnata osutatava abi piisavust.
Alates taotluse esitamisest on tegemist haldusmenetlusega, mille eesmärk on isiku õiguste kaitse. Eelneva tõttu peab edasine menetlus olema hea halduse põhimõttest lähtuv ehk tõhus ning lähtuma põhimõttest, et abi tuleb osutada vastavalt abivajadusele.
Vaidlustamine ja kohtumenetlus
Arvukad vaidlused on kahjuks näidanud, et arusaamatused algavad enamasti juba abivajaduse hindamisest/määratlemisest, mille puhul hindaja ning inimene ja/või tema lähedane sisustavad abivajadust ja sellele vastava abi osutamist, s.o kas abi osutatakse vastavalt abivajaduse määrale (nt konkreetse teenuse vajadus ja konkreetse teenuse vajaduse maht), erinevalt. Sageli järgnevad keerukad asjaajamised, mis hõlmavad vaidemenetlust ja mis võivad viia edasi kohtumenetlusse. Selliste asjaajamiste probleemkoht on läbivalt otsuste halb põhjendamine (haldusakti selgus ja üheselt mõistetavus inimese jaoks) ning ebaselge kaalutlusõiguse teostamine ehk otsuse saaja jaoks on arusaamatu, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes otsus tehti ning miks tõendeid ja asjaolusid just selliselt hinnati (asjas kogutus tõenditel on võrdne kaal ehk ühelgi tõendil ei ole otsustaja jaoks ettemääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata kogumis). Sotsiaalõigusele on kahjuks jätkuvalt omane, et inimene peab suutma ise hinnata osutatava abi piisavust, sh vastavate otsuste õiguspärasust, ning mitterahuldava otsuse korral selle vaidlustama ehk inimese enda panus on väga oluline.
Asjaajamise praktika näitab kahjuks sotsiaalõiguse küsimustest kohtusse pöördumiste asjade kasvu.
Sotsiaalabi andmise vaidluste kohta saab kokkuvõtvalt öelda, et kui inimene või tema lähedane leiab, et otsus ei ole tema jaoks subjektiivselt arusaadav, siis tuleks kaaluda vaide esitamist, sest otsus peab olema arusaadav otsuse saaja jaoks ning kui ta seda ei ole, siis on ilmselt rikutud põhjendamis- või selgitamiskohustust.
Vaide esitamisel / kohtusse pöördumisel on oluline teada, et
ka telefoni teel esitatud vastus taotlusele võib olla käsitletav otsusena, mida saab tavapärase vaidemenetluse korras vaidlustada;
vaidele/kaebusele on vähe nõudeid, vorminõuded sisuliselt puuduvad. Kõige tähtsam on tuua välja sisulised selgitused, miks otsusega rahul ei olda (põhjused, miks vaide esitaja / kaebaja leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi), ning selgelt väljendada, mida soovitakse saada;
vaie/kaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul alates mitterahuldava otsuse saamisest;
õiguslik argumentatsioon ei ole vastavates menetlustes eduka vaidluse või kohtuasja eeldus ehk vaide või kaebuse võib kohtule esitada ilma ühegi õigusliku argumendita või viiteta seadusele. Kõige kese on eluliste asjaolude (probleemi/tervisepiirangu olemus, sekkumise vajaduse kirjeldus vms) selgitamine ning võimalusel sidumine objektiivsete andmetega (nt viidetega terviseandmetele; eelnevatele otsustele, millega abi anti; rehabilitatsiooni meeskonna arvamusele).
Seega nii hooldajal kui hooldataval on oluline teada oma vajadusi ning õigusi ka selles kontekstis, et neil on alati õigus taotlus esitada ning juhul, kui sotsiaalabi küsimuses tehtud riigi või kohaliku omavalitsuse otsus ei vasta abivajadusele või ei ole otsus sisuliselt arusaadav, siis tuleb kaaluda vaide või kaebuse esitamist. Lisan, et vaidemenetlus ei tähenda lisakulu (riigilõiv jms) ja sotsiaalvaldkonna kohtuasjad on üldse enamasti lisakuludeta ning seda ka juhul, kui inimene kohtumenetluses ei võida.
Asjaajamise praktika näitab kahjuks sotsiaalõiguse küsimustest kohtusse pöördumiste asjade kasvu, mis on omakorda tõend selle kohta, et kohtuväliselt jäävad keerulises seisus olevate inimeste õigused sageli kaitseta. Soovin kõigile märkamist ja julgust, tahet ja jaksu oma õiguste eest seismisel!
Vald või riik peab aitama inimest,
kellel on raske.
See kehtib ka hooldaja ja hooldatava kohta.
Sotsiaal-abi saamiseks pead tegema taotluse.
Ära karda,
kui teed taotluse valesti.
Kui teed vea,
siis sind aidatakse.
Kui taotlus on esitatud,
siis selgitatakse välja abi-vajadus.
Tihti tekib aga tüli,
sest abi-andja ja abi-vajaja ei jõua kokku-leppele,
kui suur abi-vajadus on.
Mõni-kord on otsus halvasti kirjutatud
ja sa ei saa aru,
miks just nii otsustati.
Kui sa ei saa otsusest aru,
siis kaeba see edasi.
Selleks on aega 30 päeva.
Sa ei pea teadma seadusi:
kirjuta oma mure lahti,
selgita,
miks sa abi vajad
ja kirjuta,
mida sa täpselt soovid.
Kaebamine ei maksa raha,
seda ei pea kartma.
Julge oma õiguseid kaitsta.
