Elu lõpu väärikus: kuidas mõista ja toetada lahkuvat lähedast

Kermo Aruoja | Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja

NÕUANDED

KUULA ARTIKLIT

Iga inimese elutee on kordumatu – mõni kiire ja kärestikuline, teine pikk ja rahulik. Kuid ühel hetkel seisame kõik silmitsi elu lõpuga. See on hetk, mida ei saa ette ennustada, sest surm, nagu elugi, on individuaalne. Sõltuvalt inimese seisundist võib surmaeelne periood kesta nädalaid või kõigest tunde.

Suremine on igaühe jaoks unikaalne teekond, mida kujundavad tema väärtused, tõekspidamised ja suhted lähedastega. Kuigi iga lahkumine on erinev, on siiski võimalik eristada teatud ühiseid muutusi, mis annavad märku loomuliku suremisprotsessi algusest. Nende märkide mõistmine aitab meil pakkuda oma lähedastele väärikat, hoolitsevat ja armastavat tuge elu viimastel etappidel.

Väärikuse alus – kuulamine ja mõistmine

Kõige olulisem samm lahkujale väärikuse tagamisel on tema vajaduste mõistmine. Selleks tuleb küsida. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemõpetaja Svetlana Gromova rõhutab, et peaksime leidma vastused küsimustele, mis on lahkuja jaoks sel hetkel kõige olulisemad asjad.

Füüsilised muutused – keha valmistub lahkumiseks

Suremisprotsessi osaks on rida progresseeruvaid füüsilisi muutusi, mille märkamine aitab hooldajal adekvaatselt reageerida.

Aktiivsuse ja huvi vähenemine: üks esimesi märke on füüsilise aktiivsuse vähenemine. Inimene muutub passiivseks, jääb voodikeskseks ning tema unevajadus suureneb märgatavalt. Ta võib magada suurema osa päevast. Tagage talle rahu, puhkus ja mugavus. Ärge häirige teda põhjuseta. Mugavaks asendiks võib näiteks kergelt tõsta voodi peatsit. Aidake toimingutes, millega ta ise hakkama ei saa, kuid lubage tal olla aktiivne siis, kui ta seda ise soovib ja jõuab. Pakkuge seltsi: rääkige, lugege, vaadake koos pilte või hoidke lihtsalt kätt. Isegi kui inimene ei saa enam rääkida ega pruugi teid ära tunda, säilib vajadus läheduse järele. Teie puudutus ja hääl pakuvad talle tuge ja lohutust.

Söögiisu ja janu loomulik kadu: sellel perioodil väheneb huvi toidu ja joogi vastu ning lõpuks kaob see täielikult. Lähedaste jaoks on see tihti murettekitav, kuid tegemist on suremisprotsessi loomuliku osaga. Füüsiline keha vaikselt uinub ja kustub; elu lõpus ei tunne inimesed enamasti nälga ega janu. Kehatöö aeglustub ja pealesunnitud söömine-joomine võib põhjustada tugevat ebamugavustunnet, jäsemete turseid ning liigse röga ja lima teket hingamisteedes. Lubage inimesel ise otsustada, kas ja millal ta soovib süüa. Pakkuge väikeseid koguseid, eelistatult tema lemmiktoite (nt jogurtit, jäätist, tükeldatud pehmeid puuvilju, šokolaadi). Ärge muretsege tasakaalustatud toitumise pärast. Janutunnet saab leevendada sagedase suuhooldusega. Niisutage huuli palsamiga ning puhastage suud niiske lapiga. Vedelike asemel võib pakkuda imemiseks jäätükke või mahlapulki.

Neelamisraskused ja sekreedid: keha annab ise märku, kui söömine ja joomine pole enam olulised – neelamisrefleks väheneb ja lõpuks kaob. Kui neelamine muutub raskeks, tuleb olla väga ettevaatlik ning veenduda, et suu on enne järgmist ampsu tühi. Kui neelamine enam ei õnnestu, tuleb toitmine ja ravimite manustamine suu kaudu lõpetada, sest toit ja jook võivad sattuda hingamisteedesse. Gromova juhib tähelepanu, et elu viimastel päevadel ei ole soovitatav röga ja lima aspireerimine (imemine) suust, kuna see põhjustab ebamugavust, rahutust ja hoopis süvendab lima teket. Selle asemel andke inimesele püsiv küliliasend, et sekreet saaks ise suust välja valguda. Samuti ei paku vedelike manustamine tilkinfusiooniga või toitmine sondi kaudu surevale inimesele mugavustunnet ega pikenda elu – keha lihtsalt ei suuda seda enam vastu võtta.

Teadvuse muutused ja emotsionaalne tugi

Surma lähenedes väheneb huvi ümbritseva vastu ja teadvuse seisund hämardub. Inimene ei pruugi enam reageerida kõnele ega puudutusele, võib kaotada orienteerumise ajas ja kohas. Keegi ei tea täpselt, mida teadvusetu inimene tunneb või kuuleb. Seetõttu tuleb alati lähtuda eeldusest, et ta kuuleb meid. Arvatakse, et kuulmine kaob viimasena. Rääkige tavalise häälega, öelge asju, mida peate oluliseks. Vältige lähedase juuresolekul teistega tülitsemist.

Tihti võib tekkida rahutus, ärevus või segasusseisund. Võivad esineda korduvad liigutused, oigamine või häälitsemine. Inimene võib näha nägemusi, suhelda oma surnud lähedaste või lemmikloomadega, keda ruumis ei ole. See kõik on suremisprotsessi loomulik osa. Parim abi on rahulik ja mõistev suhtumine, õrn silitamine, rahustav jutt või muusika.

Hoolitsus ja mugavuse tagamine viimastel hetkedel

Mida lähemale jõuab lõpp, seda olulisemaks muutub baasmugavuse tagamine.

Hingamine ja vereringe: Hingamine muutub sageli ebaregulaarseks: pindmiseks, kiireks või vastupidi, aeglaseks. Rinnust võib tulla korisev heli, mis võib muutuda valjuks. See on normaalne muutus, mille põhjuseks on suutmatus hingamisteedest sekreeti välja köhida. Korrigeerige asendit, pöörake pea küljele, et sekreet saaks väljuda. Pühkige õrnalt suud. Rahustage teda oma kohaloleku ja puudutusega. Verevarustus häirub ja verevool aeglustub, kuna organism püüab varustada vaid elutähtsaid organeid. Seetõttu muutuvad käed ja jalad jahedaks ning nahk võib muutuda laiguliseks, alumisel kehapoolel ka tumedamaks. Elu viimastel tundidel muutuvad huuled ja jäsemed marmori mustriliseks. Silitage õrnalt jäsemeid ja katke inimene sooja tekiga. Gromova toonitab, et elu viimastel päevadel pole lamatiste ärahoidmine enam oluline. Kui asendi muutmine põhjustab valu, lubage tal olla ühes, talle mugavas asendis.

Valu leevendamine: Kuigi kõigil ei esine elu lõpus valu, tuleb olla valmis selle märkideks, eriti kui inimene enam ei räägi: oigamine, häälekas hingamine, rahutus, grimassitamine või lihaspinged. Arsti soovitatud valuvaigistid on mõeldud mugavuse ja rahu tagamiseks. Need ei tekita sõltuvust ega kiirenda surma saabumist.

Hügieen ja keskkond: Surma eel lõtvuvad kõik lihased, mistõttu kaob kontroll põie ja sooletegevuse üle. Kasutage mähkmeid ja hoolitsege regulaarselt intiimhügieeni eest. Lihaste lõtvumise tõttu võivad ka silmad ja suu lahti vajuda – see on märk mugavast ja valuvabast olekust. Niisutage silmi silmatilkadega ja suud niiske lapiga. Tagage turvaline ja mõnus keskkond: tuulutage tuba, vältige eredat valgust ja valjusid helisid. Las kõlada vaikne muusika või loodushelid, asetage vaatevälja talle olulisi pilte.

Hüvastijätt – viimased olulised sõnad

Elu viimased päevad ja tunnid on vaikuse ning kõige tähtsamate sõnade aeg. Pisiasjad muutuvad tähtsaks. Andke lahkujale võimalus end tühjaks rääkida, kuid aktsepteerige ka seda, kui ta rääkida ei soovi. Ärge suruge peale oma veendumusi.

Kõige olulisem on vältida ebaadekvaatset optimismi, nagu „Saad terveks!“ või „Ole tugev!“. Olge valmis aususeks ja rääkige tõtt, kui ta seda soovib ja selleks valmis on.

Hüvasti jätmine on raske, kuid vajalik. Püüdke olla tema juures nii palju, kui saate. Kuulake oma südant ja jagage tundeid, kuni selleks veel aega on. Svetlana Gromova sõnul on oluline kinnitada lahkujale, et ta tohib surra ja et omastel on kõik hästi. „Te saate hakkama,“ on sõnum, mis annab lahkumiseks rahu. Hüvastijätuga kaasnevad sageli pisarad – neid ei pea varjama. Pisarad väljendavad armastust ja aitavad lahti lasta.

---