Hoolduskoormus ei tohi olla takistus: praktilised sammud ja soovitused tööellu naasmiseks

Kermo Aruoja | Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja

NÕUANDED

KUULA ARTIKLIT

Oma lähedase hooldamine võib olla võrreldav täiskoormusega töökohaga ning isiklikud vajadused ja karjäär jäävad sageli hooldajarollis tagaplaanile. Töötamine on siiski paljude jaoks aga vältimatu vajadus. Vestlesime hoolduskoormuse kõrvalt töötamise teemal ka ajakirja eelmisest numbrist tuttava Elis Kaursoniga, kes oma tütre Brita hooldamise kõrval töötab Olerexi Väo keskuse juhina. Omapoolsed kommentaarid ja soovitused esitasid kirjalikult Töötukassa tööotsijate teenuste osakonna peaspetsialist Triinu Lillepärg ja Eesti Tööandjate Keskliidu õigusnõunik Piia Zimmermann.

Hoolduse kõrvalt töötamise juures on hulk takistusi, mis tulenevad lisaks otsesele hooldustegevusele ka näiteks tööandjate teadmatusest, kohaliku omavalitsuse või riigi pakutavate baas- ja tugiteenuste puudulikkusest või ka inimese enda hirmust tööle naasmise ees. Selleks, et tööturule naasmine või seal püsimine laabuks lihtsamalt, panime intervjuu ning vastuste põhjal kokku rea praktilisi soovitusi.

Soovitus 1: Ole tööotsingutel aus ja avatud

Töötukassa tööotsijate teenuste osakonna peaspetsialist Triinu Lillepärg kirjutas: „Statistika järgi on töötuna registreeritud hooldajaid alla ühe protsendi kõigist töötuna arvel olevatest inimestest. Tegelik arv on aga nõustajate hinnangul suurem, sest paljud hoolduskoormusega inimesed ei ole ametlikult hooldaja staatuses ning seetõttu ei kajastu nad vastavas arvestuses. Kui inimene ei ole ametlikult määratud hooldajaks, saab töötukassa tema hoolduskoormusest teada juhul, kui ta ise sellest räägib – nii on võimalik seda arvesse võtta tööotsingute planeerimisel.“

See hirm tundmatu ees on sageli peamine põhjus, miks hooldaja kandidatuur kõrvale lükatakse.

Oma olukorrast avatud kaartidega rääkimist peab väga oluliseks ka Elis Kaurson. Tema sõnul pidas ta õigeks rääkida tööandjale oma kodusest elust, hoolduskoormusest ning sellest, kuidas see tema tööpäevi mõjutama hakkab, juba enne praeguse tööpakkumise vastuvõtmist. „Ütlesin kohe, et ma pean käima teraapias, et olen nendel päevadel ja kellaaegadel ära, aga ma garanteerin, et töö saab hästi tehtud.“ Selle mudeliga on Elis töötanud tänaseks kaks aastat ning tööandja on olnud väga mõistev. Samas tajub ta üldisemas plaanis tööandjate teadmatust: „Okei, et sul on sügava puudega laps... Aga mida see siis täpselt tähendab? Mitu päeva nädalas sa siis ära käid või mitu tundi?“ See hirm tundmatu ees on sageli peamine põhjus, miks hooldaja kandidatuur kõrvale lükatakse.

Soovitus 2: Hoolitse enda eest, sest vaid nii suudad olla hea tugi ka teistele.

Elise sõnul on töö tema jaoks eneseteostuse ja vaimse tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega. Ta märkis, et inimesel on psühholoogiliselt organisatsiooni kuulumise vajadus. Enda eest hoolitsemine, sealhulgas karjääri mõttes, teeb temast parema hooldaja: „Kui ma hoian oma klaasi kogu aeg täis, ka karjääri mõttes, siis ma tegelikult tervikuna olen palju parem ema oma lapsele. Mu silmad säravad, süda rõkkab ja ma suudan talle palju rohkem tagasi anda.“

Elise sõnul on töö tema jaoks eneseteostuse ja vaimse tervise seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Ka Lillepärg tõi välja, et tööle naasmine ei tähenda loobumist hooldamisest, vaid uue tasakaalu otsimist. Ka hooldaja vajab puhkust ja aega enda jaoks – ainult puhanud ja tasakaalus inimene suudab hoolitseda nii enda kui teiste eest.

Soovitus 3: Ära karda kasutada tugiteenuseid – need teevad töötamise lihtsamaks.

Lillepärg kirjutas, et Töötukassa teeb omavalitsuste ja Sotsiaalkindlustusametiga koostööd, et tagada hooldajale terviklik tugi ning ennetada olukordi, kus inimene jääb vajaliku abita. Võrgustikutööd tehakse alati inimese nõusolekul. Kui hooldajal on keeruline leida ise infot või jõuda sobivate teenusteni, on toeks töötukassa nõustaja, kes aitab selgitada võimalusi, täita taotlusi ja suunab vajadusel õigete spetsialistideni. Sageli tehakse koostööd juhtumipõhiselt, tuues ühe laua taha Töötukassa, kohaliku omavalitsuse ja inimese enda, et leida parim lahendus konkreetse olukorra jaoks. Selline koostöö aitab tagada, et hooldaja ei jää oma murega üksi ning tööellu naasmist toetatakse. Hooldus- ja tugiteenuste parem kättesaadavus – näiteks intervallhooldus, päevahoiu- ja tugiisikuteenused − annaks hooldajatele vajalikku hingetõmbeaega ja võimaluse tööelus osaleda.

Elis tõi lisaks välja veel ka spetsiaalsete lasteaia- ja koolikohtade loomise tähtsuse oma isikliku kogemuse näitel. Tema tütar õpib Rae valla esimeses hooldusõppe klassis ning sellise klassi loomine on andnud võimaluse töötada kokku kaheksale inimesele, kes saavad nüüd panustada oma tööga ka laiemalt kogukonna arengusse.

Soovitus 4: Otsi töökohta või ametit, mis võimaldab leida hea tasakaalu töötamise ja hooldamise vahel.

Ametikoha valikul tuleb kõigepealt Kaursoni sõnul lähtuda kindlasti sellest, kas see ametipositsioon üldse võimaldab sellist paindlikkust ja mõistmist, kui vahepeal on vaja ära käia, öeldes, et ta ei kujutaks ette sellises olukorras näiteks lennujuhi ametit. „Kandidaat saab ise kriitiliselt analüüsida, kes on need potentsiaalsed tööandjad, kelle heaks ta samal ajal hooldajana töötades panustada saab. Tuleks mõelda, kas selles valdkonnas, milles mina täna töötan, on võimalik mul panustada ja kas seal saab lubada sellist paindlikkust, nagu ma vajan hooldades.“ Ta tõi lisaks välja, et paindlikkus võib olla ka erisuunaline: „See võib olla paindlikkus tööaegades või näiteks võimalus kasutada kodukontorit, et sealt oma tööd teha.“ 

Ka Triinu Lillepärg tõdes, et tööturul võiks olla rohkem kaugtöö, osalise ja paindliku tööaja võimalusi. On tööandjaid, kes on juba leidnud lahendusi, näiteks vähendanud ajutiselt töökoormust või kohandanud tööaega hooldusperioodi ajaks.

Triinu Lillepärg tõdes, et tööturul võiks olla rohkem kaugtöö, osalise ja paindliku tööaja võimalusi.

Pikk eemalolek tööturult võib tekitada ebakindlust või tunde, et tööle asumine pole võimalik. Sellises olukorras on toeks Töötukassa nõustaja, kes aitab inimese vajadustest ja võimalustest lähtudes leida talle sobiva viisi tööellu naasmiseks. Sageli selgub, et takistused pole ületamatud – väikeste sammude ja õige toe abil on võimalik leida tasakaal hoolduskoormuse ja tööelu vahel.

Hoolduskoormusega isikute jõudmine tööturule pole aga oluline mitte ainult hooldajale endale, vaid ka tööandjatele ja ühiskonnale laiemalt. „Demograafiline seis on ju selline, kus inimesi sünnib järjest vähem ehk tööjõuturul on niikuinii töötajaid puudu,“ rõhutas Kaurson ning tõi välja, et Eestis on kokku umbes 100 000 puudega inimest, kellest paljusid hooldavad ka lähedased. On väga oluline, et need inimesed jõuaksid ka tööturule: „See on väga oluline leevendus tööandjatele ja kindlasti väga kriitiline ka riigile, et meil on töökäsi, kes tööjõuturul panustavad.“

Soovitus 5: Enneta läbipõlemist töö- ja hooldusväliste huvide ja hobidega

Töötades hoolduskoormusega paralleelselt, kaasneb sellega paratamatult suur pinge ja nii vaimne kui füüsiline koormus. Oluline on leida enda jaoks viisid, kuidas oma olukorda leevendada, sest vastasel juhul on suur risk läbi põleda. Elise sõnul on seejuures oluline mitte asetada end ohvri rolli ning pöörata olukord hoopis enda kasuks. Suure tõuke selliseks mõtteviisiks andis talle pikaajaline tööandja ja mentor, kes ütles talle otsustaval hetkel: „Mis sa nalja teed, Elis, see ongi sinu tugevus ju. Ära võta seda oma nõrkusena.“

Et vaimset tasakaalu hoida ja igapäevastest stressiallikatest taastuda, on Kaurson leidnud tee ekstreemsete füüsiliste pingutusteni. Viimase 13 kuu jooksul on ta läbinud viis maratoni, Ironmani, 70-kilomeetrise ultrajooksu ja roninud Kilimanjaro tippu. Tema loogika on lihtne: „Kui on hästi raske, siis tee nende kõrvale veel raskemaid asju. Siis need esialgu rasketena näivad asjad ei olegi enam rasked.“

„Puudega lähedase hooldamine ei tohi olla takistus,“ rõhutas Kaurson, julgustades kõiki mitte keelama endale eneseteostust.

Kaurson rõhutas, et hooldaja peab valima tegevused – olgu selleks töö, sport või sotsiaalsed suhted –, mis teda toidaksid, mitte ei kurnaks. „Kui sa oled ise õnnelik neid kõiki teisi asju tehes, siis sa saad oma puudega lähedase eest või pereliikme eest paremini hoolitseda, su tass on ikkagi täis. See on üks suur tervik. Kui ring kuskilt katki läheb, siis kõik muu kukub ka kolaki maha ja mõraneb.“

Kõige olulisema soovitusena tõstis Kaurson aga esile, et mitte kunagi ei tohi loobuda soovist tööl käia ainuüksi seetõttu, et oled omastehooldaja. Töö ei ole kõigest kohustus, vaid ka sotsiaalne vajadus – see on missioon, mis paneb hommikul ärkama, viisakalt riidesse panema ja kolleegidega kohvinurgas suhtlema. Isegi kui esimene katse tööturule naasta läheb luhta, tuleb otsinguid jätkata, kuni leitakse see õige ja empaatiline tööandja, kes on valmis andma usalduskrediiti. Töölt saadud positiivsed emotsioonid ehk töörõõm kanduvad paratamatult koju, muutes hooldaja ka seal paremaks ja õnnelikumaks inimeseks. „Puudega lähedase hooldamine ei tohi olla takistus,“ rõhutas Kaurson, julgustades kõiki mitte keelama endale eneseteostust.

---