Indrek Sarapuu | Ajakiri Sinuga kaasautor
PERSOON
KUULA ARTIKLIT
Janar (29) on mees, kelle elu on vorminud nii katsumused varases nooruses kui ka hilisem karastus lavalaudadel. Laval seisab, või õigupoolest istub, ta üksi, kümnete, vahel sadade silmapaaride ees, kes kõik ootavad meele lahutamist. Nalja. Ja seda nalja on mees tegema õppinud, mis sest, et amet on tal õpitud üsnagi ratsionaalne − tarkvarakirjutaja.
Janar elab Tallinnas sotsiaalmajas ja ei tunne kohe end grammigi üksikuna. „Ei, mul on tegelikult üks sõber, kes mind abistab ja kes elab siinsamas majas. Elasime enne pikalt koos, aga siis ta sai ka enda korteri ja nii on nüüd rohkem privaatsust mõlemal,“ räägib Janar, kelle sõnul pakub sotsiaalmajas elamine turvalist keskkonda ning tööpäevadel kella kaheksast neljani on nende korrusel abiks ka hooldajad.
„Praegu saan ma ise kontrollida, mis juttu ma räägin, ja kõige tähtsam on, et jutul oleks sisu,“ ütleb Janar.
Janari elu pöördepunkt oli lapsepõlves, kui ta oli 14-aastane ja ta jäi ratastooli. Seda õnnetust kajastati ka üsna mitmes tollases väljaandes ja sisu me ümber jutustama ei asu. Küll aga toob Janarile tagant järgigi veel hapu maitse suhu aegadetagune meenutus, kui ta emale helistas end lapsevanema esitlenud ajakirjanik, kes kuulas muretsevalt ema juttu ning tegi saadud teabe põhjal hiljem temast artikli. „Praegu saan ma ise kontrollida, mis juttu ma räägin, ja kõige tähtsam on, et jutul oleks sisu,“ ütleb Janar. Ta rõhutab, et ta ei taha pälvida tähelepanu ainult sellepärast, et on ratastoolis inimene ja et teda kiidetaks haletsusest.
Enne täielikult meelelahutuskarjäärile pühendumist töötas Janar viis aastat tarkvaraarendajana. Ta õppis seda eriala Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses ja leiab, et kutseharidus pakub küll hea baasi arvutis asjade tegemiseks, kuid ilma iseseisva pingutuseta ja kaasa tegemata on raske tööd leida. Ta õppis ise, läbis kursuseid, kuni tal õnnestus tööle saada. Tööotsimine oli „korralik jama“, kuid tal vedas, et sattus kokku inimestega, kes olid nõus andma talle võimaluse. „Eks ma proovisin mingeid muid asju ka. Proovisin lihtsalt kuskile tööle saada. Valikus oli veel müügiesindaja või telefonimüüja ametikoht. Olen aga väga tänulik, et ma sinna tööle ei saanud,“ tõdeb Janar. „Ma oleks teinud midagi, mis mulle absoluutselt ei meeldi.“
Praegu on ta aga täielikult stand-up'ile keskendunud. Tema eluase on piisavalt odav ja ta saab pensioni, mis tagab talle finantsvabaduse, et pühenduda komöödiale. Kui küsida, kas teda ka vanemad toetavad, siis sellele küsimusele vastab mees, et vanemad toetavad teda: „Finantsiliselt mitte, aga me suhtleme palju ja kui füüsiliselt on abi vaja, saan ikka neid appi kutsuda. On tore, kui neil on võimalik tulla.“
Janar peab stand-up'i avastamist hilisemas elus toimunud sündmuseks, kus ta mõtestab lahti, mis on tema varasemad tunded ja mõtted. See on justkui koondpilt olnust ja olevast. Gümnaasiumis tundis ta soovi end väljendada ja proovis näiteringi, kuid tundis, et tema võimalused olid seal limiteeritud. Tagantjärele mõtleb ta, et tahtis ilmselt teha just stand-up’i stiilis asja, kus ta saab ise kirjutada oma mõtteid, millest tahab rääkida. Tol ajal ta lihtsalt ei teadnud, et selline asi nagu stand-up, mis eesti keelde on tõlgitud kui püstijalakomöödia, üldse olemas on.
Kõige paremini töötavad naljad, mis on seotud Janari enda eluga ja sellega, kes ta laval on.
Inspiratsiooni stand-up’iga tegeleda sai Janar teiste koomikute vaatamisest. Mõjus lavaenergia, mis oli äge. Ta mõtles, et keegi pole lõpuni täiuslik ja oleks hea ka ise proovida. Janar lisab, et teiste ebaõnnestumised annavadki aimu, et kõik proovivad, eriti Open Mic üritustel. Stand-up’i ringkonnas sees olles saab ta aru, et tegemist on tegelikult pideva katsetamisega (nagu Open Mic'idel) ning ei tohiks arvata, et kui mõnel koomikul on halb etteaste või jutt, siis see ongi tema tegelik tase.
Ka Janar teab, et tal on sette, mis ei tööta, kuid see ei peegelda tema tegelikku taset. Ta rõhutab, et naljad ei ole kunagi lõplikult valmis. Isegi viieminutilise etteastega võib tegeleda pikalt, püüdes leida sisule seda õiget naljavormi. „Mõned koomikud kirjutavad isegi laval olles, kui saavad aru, milliseid mõtteid jutuga seoses tuleb,“ sõnab Janar. Stand-up'i eesmärk ongi, et see tunduks loomulik ja vahetu, mitte läbi harjutatud ja võlts.
Janar selgitab, et stand-up'i lugu sünnib teema valimisest ja mõtete kirjutamisest ning seejärel proovitakse nalju laval. Kuna ta on algaja, teeb ta teistele soojendust või osaleb „Ligipääsetav stand-up“ projektis, kus nad esitavad 10−15 minutit oma materjali. Ta paneb paika naljade järjekorra, et etteaste oleks loogiline ja naljad ei rikuks üksteise mõju. Kõige paremini töötavad naljad, mis on seotud Janari enda eluga ja sellega, kes ta laval on. Ta tunnistab, et on naljakas minna kellegi sünnipäevale ja rääkida lihtsalt endast nalju, mille eest talle makstakse.
Janar testib oma nalju sõprade ja pere peal, kuid see toimub sageli spontaanselt. „Ma ei saa sulle öelda, et ma hakkan nüüd seda nalja rääkima, vaid lihtsalt suvaliselt vahepeal räägid mingisugust lolli juttu ja siis vaatad, kas see töötab, et kas see on ka naljakas.“ Ta rõhutab, et koomikud hoiavad nalja tegijale nõu andmisega tagasi, et kaitsta tema originaalsust. Koomikuna on kõik tema enda vastutada. Ta nendib, et kirjutamine kellegi teise jaoks (nn audience design) on stand-up'i suurim lõks: „Sa ei erine siis mitte kuidagi, onju, oled siis selline keskmine koomik.“
Poliitilist nalja, näiteks Donald Trumpist või Kristen Michalist, ta väga ei tee ja seda väga lihtsal põhjusel. „Ma ikka proovin, aga poliitiliste naljade probleem on see, et need aeguvad jube kiiresti. See ressurss, mis sa sinna paned, ei tasu ära,“ tõdeb Janar ja lisab, et nooremad ei pruugi enam isegi teada, kes on näiteks Savisaar, seega sellised naljad ei pruugigi igal pool toimida.
Janar ja teised koomikud osalevad projektis „Ligipääsetav stand-up“, kus füüsiline ligipääsetavus on pidev teema. Ta märgib, et stand-up’i tehes on ta sattunud absurdsetesse olukordadesse, kus ta on pidanud lavale ronima ja suurt ratastooli lükkama, lihtsalt selleks, et nalju rääkida.
Janar ja teised koomikud osalevad projektis „Ligipääsetav stand-up“, kus füüsiline ligipääsetavus on pidev teema.
Varem arvas ta, et ligipääsetavuse teema on üks mõttetu teema, ent praegu on lavale saamine tema jaoks üks peamisi küsimusi, sest esineda tuleb nii Kiviõlis kui Võrus ja endisaegne arhitektuur, kus liikuvusega arvestati minimaalselt, on seadnud talle takistusi, mida tal on tulnud ületada.
Janar usub, et kuna ta on teistest koomikutest nii mõneski mõttes erinev, siis antakse talle veidi rohkem „päästvat nööri“ – teda hinnatakse rohkem ja nõudmised talle on ehk natuke väiksemad – see on tema arvates eelis, mida tuleb ära kasutada. Ta leiab, et Eesti publik on väga viisakas publik – vahel kuulatakse isegi liiga keskendunult, unustatakse naerda.
Ta ei pea end kuulsaks, vaid lihtsalt tuntud inimeseks. Praegu üritab ta hoida fookust stand-up’il ja kirjutada iga päev, et koomikuna pidevalt areneda.
Ta leiab, et Eesti publik on väga viisakas publik — vahel kuulatakse isegi liiga keskendunult, unustatakse naerda.
Janar leiab, et kui inimene tunneb soovi midagi proovida, aga see tundub raske ning ta mõtleb endale isegi mingisugused piirid ette, tuleks need hirmud kõrvale heita. „Mine lihtsalt kohale ja proovi midagi,“ ütleb Janar. Ta on veendunud, et kui näidata piisavalt tahtmist ja sihikindlust, siis küll inimesed, kes sama asjaga tegelevad, on nõus ka aitama ja toetama.
Janar soovitab igal juhul tegutseda ning teha seda, mis endale oluline ja huvitav tundub. „Ei pea mõtlema, et ma nagunii ei saa selles piisavalt heaks, vaid tähtis on see, et see sulle lihtsalt meeldib.“
Janar on noor mees,
kes on ratas-toolis.
Ta elab Tallinna sotsiaal-majas,
kus tal on abiks hooldajad
ja hea sõber.
Janar õppis koolis arvuti-tööd
ja ta töötas viis aastat tarkvara-arendajana.
Nüüd on Janar aga stand-up koomik –
ta esineb laval
ja teeb inimestele nalja.
Janarile meeldib esineda
ja ta kirjutab oma naljad ise.
Kõige paremad naljad räägivad tema enda elust.
Tema pere-liikmed ja sõbrad aitavad tal kontrollida,
kas tema naljad on naljakad.
Janar osaleb ka ligi-pääsetava stand-upi projektis:
ta esineb paljudes kohtades,
kus on muresid ligi-pääsetavusega –
mõni-kord on raske lavale pääseda.
Janar ütleb,
et kui sa tahad midagi teha,
siis mine ja proovi isegi siis,
kui see tundub raske.
Tähtis on see,
et sulle endale meeldib.
