Madis Perli | Ajakiri Sinuga kaasautor
PERSOON
KUULA ARTIKLIT
Monika Viru (58) hooldab oma abikaasat Einar Viru (62) nii heas kui halvas. Mehe haiguse ajal õppis Monika hooldajaks ja tegevusjuhendajaks ning tegi autojuhiload, et olla paremini toeks oma abikaasale.
Milline oli teie elu enne, kui abikaasa haigestus?
Elasime Keilas oma majas, elu oli täiesti normaalne. Kasvatasime oma lapsed üles. Kõikide majanduslike väljaminekute ja otsustega tegeles mees. Töötasin riigiametnikuna Päästeametis, Töötukassas ning Politsei- ja Piirivalveametis. Einar õppis raadiotehnikuks ja töötas Eesti Televisioonis „Aktuaalse kaamera“ stuudios tehnilise poole peal ja hiljem Starmanis võrguinsenerina.
See võis olla paras ehmatus, kui Einarit rünnati. Kuidas see kõik juhtus?
2011. aastal sai Einar kurikalöögi pähe, mille tagajärjel tekkis epilepsia. Taastumine läks kiirelt, ta hakkas rohkem sporti tegema ja sai kiiresti ka autorooli tagasi. Ent viis aastat hiljem, 2016. aasta septembris, olime Rakveres, kui Einarit tabas epilepsiahoog ja ta kukkus peaga vastu asfalti.
See oli just siis, kui hakkasime mõtlema, et nüüd on aeg endale elada. Lapsed olid välismaal, maja hakkas suureks jääma ning kavatsesime osta uue auto.
Einar pandi kunstlikku koomasse ning kui tema seisund halvenes, viidi ta kõrgema etapi haiglasse. Seal tuli välja, et Einar oli saanud insuldi, parema poole halvatuse ja sellest tulenevalt kõnehäire. Meie jaoks oli rong läinud, mitte kellelgi polnud enam kiire.
2016. aastal polnud kedagi, kelle käest nõu küsida, kuidas edasi minna. Kuna Einar enam teisele korrusele ei pääsenud, siis müüsime Keila maja ja kolisime metsa, Tallinnast 80 kilomeetri kaugusele.
Kuidas te selle otsuseni jõudsite, et kolida metsa?
Alguses tundus see hea plaan. Tagantjärele vaadates oleks pidanud minema linna, kus arstid ja teenused käe-jala juures. Lähim pood on meil 15 kilomeetri kaugusel. Rääkimata sellest, et ma ei osanud ka autot juhtida.
Einari seisund oli raske, ta oli olnud neli kuud voodihaige, kuid jõulude ajal tõin ta koju. Mulle küll öeldi, et ma paneks ta hooldekodusse, sest ta ei tõuse ja rääkima ei hakka niikuinii. Tulin 2017. aasta jaanuaris töölt ära ja hakkasin teda nügima, mõtlemata selle peale, et mul polnud sissetulekut ega haigekassat.
Alguses oli keeruline ja kõik tuli ise korraldada.
Alguses oli keeruline ja kõik tuli ise korraldada. Võtsime endaga elama Einari ema, kes on täna 85-aastane. Temast on palju abi olnud, ta oli elukutseline autojuht ja õpetas mindki sõitma, suuresti tänu temale sain 2017. aasta novembrikuus juhiload.
Kuidas te Einariga tutvusite?
Ma olin veendunud, et ei abiellu kunagi, aga elu tegi omad plaanid. 1986. aastal läksin Salme kultuurikeskusesse Karavani kontserdile. Läksin neid lihtsalt kuulama ja järsku öeldi, et viimane lugu. Andsin koti klassiõele ja läksin rõdult alla ning jäin kahe ilusa tüdruku taha tantsupõranda äärde seisma. Seejärel tuli üks pikk noormees otse nende tüdrukute poole ja hoopis tuli neist mööda, minu juurde ja sealt kõik algas. Kusjuures ta ei pidanud peole tulema, kuna oli palavikus, aga miski ajas teda välja, nagugi mind tantsupõrandale.
Võib-öelda, et minu mehel on seitse elu – lisaks eelnevale on ta vastu pidanud kaks aastat Afganistani sõjas, puhta nahaga välja tulnud raskest liiklusõnnetusest ja selliseid olukordi on veel.
Õppisite ka hooldajaks, et abikaasat paremini toetada. Kust selline mõte tuli?
Tundsin, et koduse patsiendi eest paremini hoolitsemiseks ja ka enese hoidmiseks pean ennast täiendama. Mulle meeldib õppida, olen hunt kriimsilm. Kooliajal olin keemik-õmbleja ja lisaks on mul veel raamatupidamise ja kokapaberid. Ma ei tahtnud minna kolmeks kuuks hooldajaks õppima, vaid võtsin terve aasta Haapsalus, sest seda oli mu enda jaoks vaja, ja lisaks sain ka tegevusjuhendaja tunnistuse.
Kodune hooldamine tähendab täielikku pühendumist, olla 24/7 mehe kõrval.
Mida tähendab teie jaoks hooldajaks olemine?
Kui käisin hooldaja praktikal dementsusega patsientide osakonnas, siis tundsin, et see töö sobib mulle. Ma ei tundnud ennast halvasti teise inimesega WCs käies või teda pestes. Mulle meeldis seal ja läheks kohe tagasi, sest nad olid nii armsad.
Kodune hooldamine samas tähendab täielikku pühendumist, olla 24/7 mehe kõrval. Käisime ka enne haigestumist igal pool käest kinni nagu sukk ja saabas ja reisisime perega koos. Nüüd olen mina tema eest mõtleja ja tegutseja. Kõik, mida planeerime, käib eelkõige tema järgi, näiteks kas pääseme ratastooliga ligi. Samuti on abikaasa välimus minu teha, näiteks ajan tal alati habeme ära. Kuid kõik see tähendab, et iseenda jaoks jääb vähem aega.
Millistes tegevustes Einar abi vajab?
Einar ei kõnni, seega vajab ta abi praktiliselt kõiges. Selle aasta augustis võttis koroonaviirus tal jalad täiesti alt. Kui pärast insulti temaga koju tulin, sain ta püsti ja kõndima. Tegime kodus kõik ümber, et ta saaks liikuda ja rulaatoriga liikumine läks täiesti hästi. Nüüd õpime uuesti rulaatoriga käima.
Kuidas teie päevad välja näevad?
Magame kõrvuti voodites. Kui olen juba toimetamas, siis hommikul hüüab ta „Monika!“ ja nii hakkab päev pihta. Panen teleka mängima ja jooksen kööki, et valmistada puder, kohv, võileivad. Kuna Einari käed värisevad, siis tema prillid on pidevalt katki, nii aitan teda prillide ja riietumise, hambapesuga ja lähme kööki. Üldjuhul söödan teda, sest muidu läheb toit igale poole mujale. Pean ka kogu aeg küsima, kas tal on pissihäda, sest tal ei ole enam seda tundmust.
Kui mõlemal on söödud, siis aitan abikaasa tagasi voodisse telekat vaatama ja ise lähen õue toimetama, aga iga 15−20 minuti tagant käin küsimas, kuidas on. Toon puid, et ahju kütta, ja ... üleüldse maal tegemist juba jagub.
Kui poodi on vaja minna, siis suurematesse poodidesse võtan Einari kaasa, seal on rohkem ruumi ja saab manööverdada. Kodus olles saab ämm ka aidata ehk kui pean ise kuskil ära käima, siis umbes kolm tundi on see võimalik. Sõidame väga palju ka niisama autoga. Teatris pole ammu käinud, aga võimaluse piires käime kinos ja kontsertidel – sel aastal külastasime Imagine Dragonsi ja AC/DC esinemisi ja püüame suviti käia ka Saaremaal ja Soomes. Armastame väga ka väljas söömas käia, aga kõik see eeldab raha. Rahalised võimalused on meil aga väga piiratud ja lisaks pean eelnevalt kontrollima, kas üldse pääseme sisse ja saame lähedale parkida.
Palju lahendusi on tulnud endal välja mõelda. Keegi ei tule ütlema, et sul on õigus toetusele või abile.
Kas saate ka vahepeal puhata või kelleltki tuge?
Saan suures plaanis ise hakkama, koristatud ja poes käidud. Kui abi on vaja, siis tihti seda kohe ei saa, näiteks kui auto läheb katki ja on vaja järgmisel päeval kuhugi minna. Palju lahendusi on tulnud endal välja mõelda. Keegi ei tule ütlema, et sul on õigus toetusele või abile.
Saan sõidutoetust sõidupäeviku alusel kuni 200 eurot kuus, seda ei ole küll palju, aga abiks ikka. Kord kvartalis saan 180 eurot ravimite katteks. Näiteks kui voodi läks katki, siis keegi ei öelnud, et vald võiks selle kinni maksta, või et perearst kirjutab retsepti ja saan selle soodustusega osta. Kõik on tulnud suuresti katse-eksituse meetodil ja teiste soovituste järgi.
Vald maksab mulle omastehooldajana 50 eurot kuus, see ongi see raha, mida pean oma palgaks. Lisaks tuleb juurde 50% töövõimetuse toetust, mis on 358 eurot.
Mind häirib, et puudega inimesi käsitletakse tihti kui eakaid, kes istuvad kodus televiisori ees.
Kuidas te oma tervise eest hoolitsete?
Ma ei mõtle raskustele. Kui on kurb meel, siis sõidan autoga, panen hästi kõvasti muusika mängima ja võib-olla minutiks tuleb pisar silma, aga siis tuleb kohe meelde, et see ei aita mind edasi, vaid lühendab minu elu. Elame päev korraga ja ei muretse ette. Olen väga positiivne ja rõõmsameelne. Naeran väga palju, see aitab raskustega toime tulla.
Aasta tagasin käisin psühhiaatri juures, kes ütles, et peaksin Einari hooldekodusse panema, kuna rikun oma tervist. Vabandasin ja ütlesin, et olen otsustanud temaga olla nii heas kui halvas.
Mind häirib, et puudega inimesi käsitletakse tihti kui eakaid, kes istuvad kodus televiisori ees. Me ei ole pensionärid – Einar on 62, mina 58. Seetõttu ongi kontserdid ja väljas käimine meile olulised. Oleme sama väärtuslikud inimesed kui enne ja võtame ühiskonnas toimuvast osa. Elu ei saa seisma jääda.
Mida ütlete teistele sarnases olukorras paaridele?
Elu on selline ebaõiglane ja mõnikord karm. Ärge võtke seda tõsiselt. Ma kadestan näiteks neid, kes saavad ise oma käte abil ratastooliga liikuda, sest Einar seda ei saa. Igaüks on erinev ja tuleb leida oma viis, kuidas toimida. Samuti ei tohi häbeneda abi küsida, küsija suu pihta ei lööda.
Kuna oleme varsti 40 aastat abielus olnud, siis oleme vana abielupaar ning vahepeal käin ikka musi küsimas.
Olen tänulik, et meil on palju võimalusi, kus näiteks taastusravil ja rehabilitatsioonis käia.
Mis teid praegu kõige rohkem tänulikuks teeb ja kuidas tulevikku näete?
Olen tänulik, et meil on palju võimalusi, kus näiteks taastusravil ja rehabilitatsioonis käia.
Ainult et keegi ei tule neid pakkuma, peame ise teadma ja mõnikord tuleb oma õiguste eest ka seista. Oleme justkui teerajajad teistele, sest süsteem on alles välja arenemas. Et inimesed harjuks nägema ratastoolis inimesi kui elu loomulikku osa. Mitte ei torma sinust mööda, kui liigume neist aeglasemalt. Tuleb rohkem vaeva näha, rääkida, küsida ja käia väljas, et panna inimesi rohkem mõtlema ka puuetega inimestele. Näiteks kas see laud restoranis, kuhu meid suunati, sobib ka ratastoolis inimesele?
Oleme justkui teerajajad teistele, sest süsteem on alles arenemas.
Kas soovite lõpetuseks midagi lisada?
Kõik asjad on lahendatavad. Kui ei saa, siis kuidagi ikka saab. Meie elu on selline, et tihti tuleb leida lahendused ise. Rehabilitatsiooni ja taastusravi abil saame hoida stabiilsust. Kui me seda ei teeks, siis ilmselt poleks ka Einarit. Kindlasti ei soovita minna maale või metsa elama, sest kui juhtub õnnetus, siis on abi kaugel.
Monika hoolitseb oma mehe Einari eest.
Nad kohtusid 39 aastat tagasi kontserdil.
2011. aastal juhtus Einariga õnnetus,
tal tekkis epilepsia
ja 5 aastat hiljem sai ta insuldi.
Enne haigust elasid nad Keilas,
kuid pärast õnnetust kolisid nad metsa.
Monika arvab,
et see oli viga,
sest linnas on arstid ja poed lähemal.
Monika õppis hooldajaks
ja tegi autojuhi-load,
et oma meest paremini aidata.
Einar ei saa kõndida
ega räägi hästi,
Monika aitab teda kõigega.
Monika on mehe kõrval kogu aeg
ja talle on abiks Einari ema,
kes on 85-aastane.
Monika ja Einar käivad kinos ja kontserdil
ja väljas söömas,
aga alati peab uurima,
kas ratas-tooliga pääseb sisse.
Monika ütleb,
et abi tuleb ise küsida.
Ta on õppinud,
et kõik asjad on lahendatavad.
Monika on rõõmus inimene
ja naerab palju –
see aitab tal vastu pidada.
Ta on otsustanud,
et hoolitseb mehe eest nii heas kui halvas.
