Rääkimata jätmine teeb lapsele haiget: kuidas valmistada ette last vanema kaotuseks?

Kermo Aruoja | Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja

LEIN

KUULA ARTIKLIT

Omastehooldus on paljude Eesti perede igapäevaelu osa. Kui aga pikaajalise haiguse prognoos viitab sellele, et lapsevanema või mõne teise lähedase pereliikme lahkumine on paratamatu, seisavad täiskasvanud sageli küsimuse ees: kas, millal ja kuidas sellest lapsele rääkida?

Laste ja Noorte Kriisiprogramm MTÜ pikaajalise kogemusega eksperdid Naatan Haamer ja Tiiu Meres selgitavad, mida sellises olukorras teha ja kuidas eelseisvast surmast lapsega rääkida.

Laste ja Noorte Kriisiprogramm on organisatsioon, mis loodi Estonia katastroofi järel tekkinud vajadusest pakkuda lastele ja noortele leinatuge. Tänaseks on nende fookus just leinatoetusel, pakkudes nii individuaalset tuge, gruppides toimuvat toetust kui ka leinatoetuslaagreid. Töö haiglates ja nõustamiskeskustes on andnud neile hindamatu kogemuse mõistmaks, mis toimub lapse hinges, kui pere tabab raske kaotus.

„Küsimus ei ole, kas rääkida,“ rõhutab Haamer. „Küsimus on, kuidas rääkida.“

Leinanõustajad puutuvad aga kokku ka olukorraga, kus nende poole pöörduvad lapsevanemad ja lähedased, kelle pereliiget on tabanud näiteks raske haigus, mille tagajärjel võib ta meie seast lahkuda. Kui peres on kasvamas ka lapsed, siis tekibki vanematel tihti küsimus: kas, kuidas ja millal sellest lapsele rääkida.

Küsimus ei ole, kas rääkida, vaid kuidas rääkida

Täiskasvanute suurim soov on last kaitsta või rasketest teemadest säästa. Paraku on levinud müüdid, et laps ei saa niikuinii aru; kui me ei räägi, siis ta ei leina; või et ta on liiga väike. Vaikimine jätab aga lapse oma muredega üksi. Kui täiskasvanud omavahel räägivad, aga lapse tulles vaikivad või teemat vahetavad, saab laps selge signaali, et midagi on valesti. „Tal puudub informatsioon,“ ütleb leinanõustaja ja hingehoidja Naatan Haamer. „Aga laste puhul me kuidagi mingil põhjusel arvame, et infota jätmine aitab teda.“

„Kui perekond käib ringi ja ohkab ja keegi aeg-ajalt nutab, vahetatakse omavahel pilke, siis see, mida laps tajub, on, et selle koosluse hulka ta ei kuulu,“ selgitab psühholoog Tiiu Meres. Laps tunneb, et ta on millestki olulisest välja jäetud.

„Küsimus ei ole, kas rääkida,“ rõhutab Haamer. „Küsimus on, kuidas rääkida.“

Lähtuda tuleb sellest, mida me teame

Oluline osa selle vestluse pidamise juures on ajastus. Millal on õige hetk? Kas siis, kui ravi muutub palliatiivseks, või alles siis, kui laps ise küsib? Eksperdid soovitavad rääkida sellest, mida kindlalt teatakse vastavalt sellele, kuidas kulgeb haigus ning haige seisund.

„Niikaua, kui inimene on elus, saab rääkida ikkagi sellest, mis on − ja see on haigus,“ ütleb Tiiu Meres. Kui prognoos ei ole 100% kindel, siis ei räägita surmast kui faktist, vaid räägitakse oma hirmudest ja muredest. Ka lootusest tuleb rääkida.

Lapse küsimusi ei tohi ignoreerida. „Kui laps esitab küsimuse, kas see haigus võib lõppeda ka surmaga, siis on kohane öelda, et see võib lõppeda surmaga, aga me kõik loodame väga, et ei lõpe,“ juhendab Meres.

Mõnikord kardab täiskasvanu ka iseenda reaktsiooni – hirmu nutma puhkeda või enesekontrolli kaotada, mistõttu lükatakse rääkimist edasi või jäetakse lõppkokkuvõttes vestlus sootuks pidamata. Lapsed on aga äärmiselt terased ning tajuvad ära, kui midagi on valesti. Sellisel puhul sageli laps ei küsigi, sest ta tajub, et täiskasvanu jaoks on teema raske, ja laps püüab omakorda täiskasvanut säästa. Seepärast peab algatus tulema täiskasvanult.

Vestluse peaks pidama lapsele kõige lähedasem ja turvalisem inimene. See võib olla nii terve lapsevanem, haige lapsevanem või ka mõlemad koos. „Igas peres on neid inimesi, kes on paremad suhtlejad, kellel tuleb lastega rääkimine paremini välja − aga see peab olema kindlasti oma inimene,“ lisab Meres.

See vestlus ei ole ühekordne loeng, vaid dialoogi algus. Oluline on soe, hooliv ja lugupidav hoiak.

Igale lapsele tuleb rääkida temale mõistetavas keeles

Naatan Haamer tõi välja, et hästi palju on küsitud, mis vanuses lapsele peaks üldse nendest teemadest rääkima. „Arvamusi on väga erinevaid, aga ma ise olen seda meelt, et vanusepiiri ei ole,“ ütleb Haamer ja lisab, et igale lapsele tuleb rääkida temale mõistetavas keeles ja nende mõistetega ja viisil, mida ta oma vanuses mõistab.

Sellegipoolest tuleb aga mängu ka lapse vanus. Näiteks väike laps ei pruugi mõista surma lõplikkust. Ta võib veel kaua pärast kaotust küsida: „Millal ta nüüd tagasi tuleb?“ Haamer selgitab, et see on vanuselise mõtlemise eripära ja sellesse tuleb suhtuda rahulikult, mitte heituda.

Väiksemate laste puhul võib esineda ka maagilist mõtlemist. Laps võib tunda, et tema põhjustas haiguse: „Ma olin paha laps ja ei kuulanud sõna ja siis tegin isa või ema haigeks.“ On ülioluline otse ja korduvalt kinnitada: „Sina ei saa olla haiguse põhjustaja.“ Seda kinnitust vajavad ka vanemad lapsed.

Teismeiga on jälle vanus, mil loomulik arenguülesanne on vanematega tülitseda ja vastanduda ning suhted on sageli mitmemõttelised. Laps võib tunda korraga nii kurbust kui ka viha, näiteks kui vanem on oma tervise ise rikkunud. „Lapsel peab olema võimalik öelda välja see, mis tema hinge peal on,“ rõhutab Meres. Tuleb kinnitada, et vastandlike tunnete tundmine on loomulik.

Elu ooteajal ja peale surma saabumist

Esimene vestlus on alles algus. Laps võib esialgu reageerida isegi näilise ükskõiksusega ning hakata küsimusi esitama hoopis nädala või kuu aja pärast, täiesti ootamatus kohas. Täiskasvanu peab olema valmis need teemad uuesti üles võtma.

Haamer toob välja, et sel perioodil lapse jaoks olemas olemine ei tähenda alati rääkimist, vaid tema märkamist – tajuda tema läheduse vajadust, igatsust kallistuse või sülle võtmise järele. Kui olukorrast on juba räägitud ja see on selge, siis vahel piisab sellest, et võtta laps lihtsalt kaissu. „Ka see on absoluutselt oluline ja seda ei tohiks unustada, eriti sellisel emotsionaalselt tundlikul perioodil,“ rõhutab Haamer.

Kõige olulisem sel ooteajal on lapse rutiini hoidmine. Elu peab minema edasi. Laps peab saama käia lasteaias või koolis, tegeleda oma hobidega ja tunda rõõmu. Meres hoiatab lapse kogu selle temaatikaga ülekoormamise eest: „Lapse lein on triibuline − vahepeal ta unustab ära ja siis on jälle sügavas masenduses.“ Peab laskma lapsel olla õnnelik ja elevil, kui tal on selleks põhjust, ja mitte siis teda kurva teemaga koormata.

Kõige olulisem sel ooteajal on lapse rutiini hoidmine.

Olukorrast on äärmiselt oluline teavitada ka lasteaiaõpetajat või klassijuhatajat. Nemad saavad tagada, et lapsele ei panda liigset akadeemilist koormust ja et ta saab oma rutiini jätkata.

Oluline on ka lapsega läbi arutada, kas ja kuidas ta soovib, et klassi tema olukorrast teavitataks − kas õpetaja räägib enne teistele või tahab ta seda ise esimesena teha. Õpetaja on ka esimene, kes saab sekkuda, kui teised lapsed hakkavad narrima.

Koormust tuleb arvestada ka küsimuse juures, kas last tuleks kaasata hooldusesse. Kui lapsel tekib tõrge, näiteks haiglalõhnade vastu, ei tohi teda sundida. Aga kui ta ise väga tahab midagi teha ja aidata, siis ei tohiks teda ka takistada.

Mis tuleb peale surma?

Valmis tuleb olla ka küsimusteks, mis puudutavad surmajärgset elu, ehk mis saab lapsevanemast peale surma. Eksperdid soovitavad siin taas esmalt kuulata. „Mina ise uuriks kõigepealt lapse käest, mismoodi ta mõtleb,“ ütleb Haamer. Lapsed saavad infot kõikjalt, ka YouTube’ist. „Kui saadud infos on midagi sellist, mis last toetab, siis ma ei hakkaks seda kindlasti ümber lükkama,“ soovitab Haamer. Kui lapse kujutluspilt on aga hirmutav, tuleb seda tasakaalustada.

Kui lapsed on veel pisikesed, siis soovitab Tiiu Meres sellel teemal lugeda Måns Gahrtoni lasteraamatut „Kaevame vanaema üles!“. Raamat käsitleb surmaga seotud teemasid lapsesõbralikult, andes täiskasvanutele võimaluse nendel teemadel lastega rääkida ilma ühegi kindla maailmavaate või religioosse eelistuseta.

Toetaja vajab ka ise tuge

Lapsega rääkiv lapsevanem on sageli ise omastehooldaja ja sügavas eelleinas, seega oluline on leida ka tuge iseendale. „See on olukord, kus sotsiaalne võrgustik – sõbrad, sugulased, kellega on hea suhe – peaks reageerima,“ ütleb Tiiu Meres. Selleks aga peavad nad olukorrast teadma. Tänapäeval püütakse liiga palju ise hakkama saada. Abi küsimine ja oma võrgustiku aktiveerimine on kriitilise tähtsusega.

Kui pere tunneb, et ei tule olukorraga toime, eriti kui sotsiaalne võrgustik on nõrk, siis ei tohi karta otsida ka professionaalset abi psühholoogidelt või leinanõustajatelt. Naatan Haamer toob välja, et abi tuleks otsida ka siis, kui on märgata olulisi muutuseid lapse olekus, käitumises või reageeringutes.

Abi saamiseks tuleks esmalt uurida kohaliku omavalitsuse võimalusi. Näiteks Tallinnas pakub Perekeskus tasuta tuge kõikidele lastega peredele.

---