Kermo Aruoja | Ajakiri Sinuga kaas-peatoimetaja
NÕUANDED
KUULA ARTIKLIT
Umbes kümme aastat tagasi, kui asusin õppima Eesti Kunstiakadeemias graafilist disaini, ei osanud ma arvata, et leian õpingutelt sõbra kogu eluks. Veelgi vähem oskasin ette näha, et üheksa aastat hiljem võib üks raske õnnetus kogu meie senise ning tulevase sõpruse täielikult ümber mõtestada. Jagan teiega lugu sõpruse rollist omastehoolduses oma kogemuste kaudu – kuidas säilitada sõbrana uues ja raskes olukorras nii sõprussidemeid kui ka iseennast.
Minu sõber on Allan, kelle õnnetuse ning paranemisteekonna alguse lugu jagati ka eelmises omastehoolduse erinumbris. Allaniga, kes on tänaseks teinud oma paranemise teekonnal väga suuri edusamme, on meid alati sidunud lisaks ühistele õpingutele ja tööalasele koostööle ka paljud jagatud huvid ja hobid – arvuti- ja lauamängudest jalgrattaspordi ning baaribingoni. Enne Allani õnnetust oli tavapärane, et võtsimegi iganädalaselt ette ühiseid tegevusi, käies koos jõusaalis, erinevatel Tartu avalikel üritustel, Möku baari kolmapäevastel bingoõhtutel või ka lihtsalt teineteisel külas lauamänge mängimas ja juttu ajamas. Ka tema õnnetusele eelneval õhtul olin üpris tavapärasel moel tal külas – sõime kooki ja vestlesime nagu ikka. Õnnetuse päeval ehk 6. mail 2024 ei õnnestunud mul Allaniga kontakti saada. Tol hetkel pidasin seda tavapäraseks – ikka tuleb ette mõni päev, kui on muid tegemisi nii palju, et sõnumitele vastamiseni ei jõuagi. Järgmisel hommikul ärkasin aga juba sõnumi peale, et Allan on väga raskes seisus haiglas.
Uus reaalsus
Seda sõnumit lugedes pöördus kogu senine elukorraldus hetkega pea peale ning mind täitis suur küsimus – kuidas edasi? Mind valdas täielik teadmatus. Kas ta üldse ärkab? Ning kui ärkab, siis millisena? Peas jõudsid vahelduda nii lootus kui lootusetus. Neid mõtteid oma lähedaste toel läbi töötades jäi peale lootus. Veendumus, et hädas olevat sõpra tuleb aidata ning talle toeks olla – sõltumata sellest, milline saab olema peale ärkamist tema seisund. Allani paranemistempo ning aina enam taastuv elujõud on olnud aga suur ja positiivne üllatus.
Algus oli muidugi keeruline, sest kõik oli täiesti uus – eriti siis, kui Allan viibis veel pikalt haiglas. Kui varem rääkisime palju näiteks rattasõidust, siis esimestel kuudel tundsin, et võib-olla on natuke imelik enda suurtest sõitudest ja matkadest õhinaga rääkida, teadmata seda, kas ta ise veel kunagi rattaga sõitmist või omal jalal kõndimistki päriselt nautida saab. Sama seis oli ka lihtsate igapäevaste käikude ja tegemiste jagamisega. Tekkis olukord, kus ühest küljest oleks rääkimine olnud püüdlus teda jagamise abil tegevustesse kaasata, kuid samas käis sellega kaasas teatav kahju- või süütunne. Ehk mõjub see tema jaoks hoopis halvasti või kurvastavalt? Mida aeg edasi, seda lihtsam oli taas vabalt kõikidel teemadel suhelda. Tegelikult ei oleks olnud põhjust end tagasi hoida ka alguses, kuid sattununa järsku täiesti uude olukorda ning küsimata seejuures asjakohast nõu spetsialistide käest pidingi õppima ja olukorraga kohanema üks päev korraga.
Vaimne tervis
Kuna paratamatult on raskesse õnnetusse sattunud inimesel lisaks füüsilisele seisundile keeruline ka vaimselt, siis see võib väga erinevates vormides kajastuda ka omavahelistes vestlustes. Nii argistes vestlustes kui ka õrnematel teemadel juttu ajades võib haavatavas seisundis inimene öelda asju, mida ta tegelikult ei mõtle. Seda nii iseenda kui ka oma toetava sõbra suunas. Sõbrana on väga oluline mõista, millal on tegemist musta huumoriga, appihüüdega või lihtsalt hetkeemotsioonist ajendatud ebaõnnestunud väljaütlemisega. Kui nendel hetkedel lasta endale hinge pugeda, teravalt reageerida või öeldu peale solvuda, siis võib see mõjuda laastavalt nii teie sõprusele kui ka vaimsele tervisele. See ehk ongi kogu teekonna juures kõige tähtsam, et sõbrale peab olema heaks toeks, kuid seejuures ei tohi unustada ka iseenda heaolu.
Nutikad lahendused
Kuna Allani puue piiras pikka aega väga palju tema liikuvust ja füüsilist võimekust, siis tuli ka ühisteks tegevusteks leida erinevaid alternatiive ning võimalusi. Hea näide, kuidas kaasata sõpra tegevustesse, on lauamänguõhtu, mida me seltskonnaga korraldasime. Kuna Allan ei olnud sel hetkel võimeline füüsiliselt osalema, siis seadsime üles võrdlemisi keeruka videokõne lausa kolme eri kaameraga, kus Allan sai korraga näha nii mängulaual toimuvat kui ka tervet seltskonda. Tänu sellele lahendusele oli võimalik meil teda kaasata seltskonda ja mängu. Selliste võtetega käivad muidugi kaasas tehnilised viperused ja muud hädad, kuid selle tõttu ei tohiks midagi tegemata jääda.
Aga aitamine ning kaasamine ei piirdu loomulikult vaid meelelahutusega. Suur osa liikumispuudega sõbra abistamisest on toimunud tema kodus. Allani olukorra tõttu mõistan nüüd, kui olulised on ligipääsetavuse seisukohast ruumilahenduslikud pisidetailid nii koduseinte vahel kui ka avalikus ruumis. Näiteks Allani kortermajas on olemas küll lift, mille abil saab hõlpsasti neljandale korrusele, kuid kuna lifti ja välisukse vahele jääb paar trepiastet, siis ei ole liftist suurt tolku. Sel ajal kui Allan oli igapäevaselt ratastooli kasutaja, tähendas see raskusi näiteks prügi väljaviimisel, toidupoes käimisel ja muudel igapäevastel tegemistel. Siinkohal saab olla sõbrana suureks toeks, pakkudes nende väikeste tegemiste puhul oma abi. Kindlasti tasub seejuures sõbrale kinnitada, et abistamine ei ole sinu jaoks tülikas ega vastumeelne, sest abi küsimine on paratamatult tihtipeale inimeste jaoks raske või piinlik. Tasub kindlasti aeg-ajalt sõbra käest igaks juhuks tema kodu lähistelt möödudes uurida, ega tal juhuslikult abi tarvis ei ole – tuua midagi poest ja pakiautomaadist, aidata midagi toas ära panna või teda kuskile transportida. Sellisel viisil tegutsedes ei ole sa lihtsalt praktilisel kombel abivalmis, vaid ühtlasi toeks ka vaimselt – näidates, et sa hoolid ning oled olemas. See ei ole oluline ainult abivajavale sõbrale, vaid on suureks toeks ka tema perekonnale – eriti, kui nad elavad kaugel ning ei saa ise iga päev teda vaatamas ja aitamas käia.
Tänaseks on Allani seisukord kõvasti paranenud. Selle aasta oktoobris üllatas ta mind sellega, kui saabus esimest korda peale oma õnnetust minu koduvärava taha jalgratta seljas – küll raskustega, kuid täiesti iseseisvalt ning edukalt. Sel hetkel, kui ma teda aknast nägin, tundsin ma, et kogu see kaasaelamise ning pideva abistamise ja muretsemise teekond on jõudnud väga olulise verstapostini. See suur kergendus- ja rõõmutunne, mis mind tol hetkel valdas, oli mõneti lausa kirjeldamatu. Kuid samas on see andnud ka väga hea võimaluse kogu sellele pooleteisele aastale tagasi vaadata ning veidi reflekteerida.
Kui on raske, siis küsi abi
Kuidas see kõik mind ennast mõjutanud on? Tõtt-öelda on see teekond olnud väga raske, kuid samal ajal ka ülimalt õpetlik. Esimestel kuudel kaasnesid mul tema kõrval seismise, toetamise ja muretsemisega suured keskendumisraskused kõikides muudes eluvaldkondades, nii tööl kui eraelus. Kuna ühe lähedasema sõbra raske seis mõjutas ka minu vaimset tervist tugevamini kui ma ehk teadlikult välja olen näidanud, jäi seetõttu unarusse mitu pooleliolevat projekti ning kogemata ka teised sõprussuhted. Kuid kas ma kahetsen või teeks midagi toetamise mõttes teisiti? Kindlasti mitte. Siiski tasub panna südamele, et ei tohi karta paluda abi ja otsida tuge. Minule olid kogu sel teekonnal suureks toeks nii minu elukaaslane, perekond kui ka teised sõbrad. On olnud hetki, kus olen tundnud teatavaid süümepiinu, et ma neid oma muredega koorman, kuid ometi ei suutnud mina teha seda sammu, et otsida tuge väljastpoolt. Nüüd tagantjärele teadjamana olen ma kursis, et on olemas erinevaid tugirühmi ning organisatsioone, kelle poole sellises olukorras pöörduda. Väga häid materjale ja kontakte leiab selle tarbeks näiteks Peaasi.ee või ka palunabi.ee kodulehekülgedelt. Enda vaimne heaolu on sõpra aidates ülimalt oluline, sest olles ise haavatavas ja raskes seisundis, on palju raskem olla ka heaks toeks teistele. Meie jaoks ei ole see teekond lõppenud, sest elu on pikk ning ootamas on veel palju ühiseid seiklusi, vastastikust toetamist ning abistamist.
Kermo ja Allan on head sõbrad.
Allaniga juhtus raske õnnetus.
Kermo räägib,
kuidas tema oma sõpra aitas
ja mida tema selle juures õppis.
Kermo aitas Allanit mitmel moel.
Näiteks aitas ta Allanil poes käia
ja prügi välja viia.
See oli vajalik,
sest Allan oli ratas-toolis.
Sõbrad leidsid uusi viise,
kuidas koos aega veeta.
Näiteks mängisid nad video-kõne kaudu laua-mänge.
Nii sai Allan ka haigena teistega koos olla.
Haige inimene võib vahel öelda asju,
mida ta ei mõtle.
Sõbrana on oluline mitte solvuda.
Tuleb mõista,
et tal on raske.
Ka aitaja võib tunda kurbust,
muret ja väsimust.
See mõjutab ka aitaja enda elu ja tööd.
Selle-pärast peab ka aitaja ise abi küsima.
