Mari Laasik | Ajakiri Sinuga kaasautor
HOOLEKANNE
KUULA ARTIKLIT
Kui inimesel tekib hooldusvajadus, siis tuleb tema lähedasel teha valik – kas ta võtab hooldamise enda kanda või otsib selleks abi väljastpoolt. Kui oma pereliikmega on tihti juba olemas toimiv usaldussuhe, siis välise abi korral tuleb seda usaldust hakata nullist looma ja üles ehitama.
Rääkisime koduhooldusteenust pakkuva Estkeeri projekti- ja büroojuhi Kadri Nöpsiga hooldustöö inimlikust poolest, usalduse tekkest ning hooldusteenuse olulisusest ja väärtusest. Ettevõte toetab eakate ja erivajadustega inimeste kodust toimetulekut, aidates säilitada turvatunde ja iseseisvuse.
Koduhooldusteenus – mis see on?
Koduhooldusteenus tähendab, et hooldaja külastab kliendi kodu ja toetab teda igapäevatoimingutes – olgu selleks koristamine, toidutegemine, pesupesemine, väljas käimine või isikliku hügieeni toimingud. Vajadusel aitab hooldaja ka meelde tuletada millal ravimeid võtta või on lihtsalt seltsiks.
Alguse saab teenus kliendi vajadusest ehk hooldatavast.
Selleks, et hooldusteenus toimiks kõigi osapoolte jaoks hästi, on oluline, et lahendus oleks terviklik. Alguse saab teenus kliendi vajadusest ehk hooldatavast. Tema lähedane võtab ühendust hooldusteenuse pakkujaga.
Alguses on kõige olulisem lüli hooldaja ja hooldatava vahel hoolduskoordinaator. Tema läheb esmasele kodukülastusele, kus tutvub kliendi koduga, vajaduste, eelistuste ja lähedastega. Arvestades nii hooldatava kui ka lähedaste soovidega, kaardistab kogu tervikpildi ja selle alusel hindab, milline hooldaja sellele kliendile kõige paremini võiks sobida, võttes arvesse kõiki nüansse, kuni selleni välja, mis värvi tassist klient juua eelistab. „Just sellised pisiasjad aitavad kliendiga head kontakti luua,“ märgib Kadri.
Ta lisab, et usaldus ja mugavustunne on sama tähtsad kui kvaliteetne hooldus. Hea hooldusteenuse pakkumine on meeskonnatöö: „Meie anname lähedastele tagasisidet, kui märkame, et kliendi tervises või olekus on midagi muutunud. Oluline on kõigi osapoolte hea kommunikatsioon ja omavaheline sobivus.“ Hooldaja töö võib olla keerukas, sest iga inimene on erinev. „Inimesed on harjunud oma päevarütmi ja korraga. Kui me seda muudame, võib see tekitada pahameelt. Hooldajad püüavad märgata väikseid nüansse, mis on nagu pusletükid, millest saab kokku tervik. Eelarvamused hooldaja tööga kokku ei käi,“ ütleb Kadri.
Hoolduskoormusest tuleks ühiskonnas rääkida ausalt ja hinnanguteta
Mõeldes koduhooldusele, on võtmesõnaks ennetamine. „Hetk, millal märkad, et lähedasel hakkab igapäevane toimetulek üle jõu käima,“ sõnab Kadri. „Näiteks ei ole prügi välja viidud, pesemata nõud kuhjuvad või enam ei valmistata ise sooja toitu. Need on esimesed märgid, mida tähele panna.“ Kui inimene ei söö ega liigu piisavalt, hakkab ka tervis kiiresti halvenema.
Mõeldes koduhooldusele, on võtmesõnaks ennetamine.
Enne lähedasele koduhooldusest rääkimist on parem teenusepakkujaga arutada, millist hooldusteenust inimene vajab. Hooldusteenus ei tähenda kohe ööpäevaringset hooldust – hooldaja võib külastada vajaduspõhiselt, näiteks korra kaks nädalas, aidates kodu koristada, käia toidupoes, jalutada koera või teha süüa. „Alguses vähe abi vajav klient harjub hooldajaga ja see muudab hilisema koostöö sujuvamaks,“ lisab Kadri. Nii saab ka proovida hooldaja sobivust kliendile. Kui esmane kontakt on loodud, muutub teenus enamasti regulaarseks hoolduseks.
Võõra inimese oma koju ja isiklike toimingute juurde lubamine on suur samm ja emotsionaalselt keeruline nii kliendile kui tema lähedastele. „Lähedased tunnevad vahel süütunnet, et nad ei hoolda ise. Hooldust vajav inimene võib mõelda, et miks lähedane teda ei hoolda,“ räägib Kadri. „Aga tegelikult on abivajadus sageli aja jooksul kasvanud ja ühel hetkel ei ole lähedane enam võimeline üksi hooldama. Hoolduskoormusest tuleks ühiskonnas rääkida ausalt ja ilma hinnanguteta.“
Kui inimene saab veel iseseisvalt hakkama, on lihtsam harjuda mõttega, et keegi käib kodus abiks. Hiljem, kui hooldusvajadus suureneb, on see juba loomulik osa igapäevaelust.
Kadri sõnul on oluline, et hooldusteenust ei seostataks kriisiolukorraga. „Kui inimene saab veel iseseisvalt hakkama, on lihtsam harjuda mõttega, et keegi käib kodus abiks. Hiljem, kui hooldusvajadus suureneb, on see juba loomulik osa igapäevaelust.“
„Regulaarne suhtlus hooldajaga on oluline, samuti kliendi ja lähedaste tagasiside. Kui midagi ei sobi, tuleb sellest lihtsalt rääkida, see on täiesti normaalne,“ rõhutab Kadri. Tema sõnul peab inimene tundma end oma kodus hästi ja turvaliselt.
Usaldus tekib aja jooksul
Alguses võib olla palju piinlikkust − inimene ei taha, et hooldaja näeks tema kodu või keha sellisena, nagu see päriselt on. „Kõik tuleb samm-sammult,“ ütleb Kadri. Usaldus tekib aja jooksul: alguses lubatakse hooldajat koristama või toitu valmistama, hiljem ka isiklikumat hooldust tegema. Hoolduspäevik ja virtuaalne infovahetus aitavad lähedastel jälgida kliendi enesetunnet ning vähendada muret, et midagi jääb kahe silma vahele.
Paindlik hooldus algab vähesest abist, näiteks kord nädalas pesemisest ja vestlemisest, ning kasvab vastavalt vajadusele. „Eesmärk on, et inimene tunneks end kodus hästi ja väärtustatult,“ rõhutab Kadri.
Hooldajat motiveerib professionaalne sõprussuhe kliendiga
Et hooldus toimiks, peab ka hooldaja tundma end hoituna ja väärtustatuna. Ta ei ole lihtsalt teenuseosutaja, vaid inimene, kelle kätte usaldatakse kodu, tervis ja isiklik ruum. „Kui töötaja tunneb, et midagi ei sobi, arutame, kuidas teda hoida ja toetada,“ räägib Kadri.
Hooldajad ei pea muretsema graafikute ega suhtluse korraldamise pärast, sellega tegelevad klienditeenindus ja hoolduskoordinaator, kes on lüliks nii kliendi kui ka töötaja vahel. „Meil on kokkulepe, et hooldajad ei jaga oma isiklikke telefoninumbreid, et nad saaksid päriselt puhata,“ selgitab Kadri.
„Samuti on meil üks reegel – klientidest ei räägita mitte kunagi,“ lisab ta. Samas on igapäevased vestlused ja inimlik soojus klientide ja hooldajate vahel hooldustöö loomulik osa. „Need hetked, kui räägitakse ilmast, lapsepõlvest või aias kasvavatest juurikatest, aitavad klientidel tunda end nähtuna ja kuulatud ning valmistavad rõõmu ka hooldajatele.“
Hooldaja töö on korraga soe ja nõudlik, aga vahel tuleb ka raskeid päevi. „Kui inimene on haige ja tujust ära, ei tohi seda isiklikult võtta. Meie roll on mõista.“
Koduhooldus ei toeta ainult hoolduse vajajat, vaid ka tema lähedasi.
Kõige sellega toime tulemiseks on oluline, et hooldajatel oleks hea tugivõrgustik. Sellist abi saab näiteks vaimse tervise nõustamisest, kogemuste jagamisest või professionaalse hooldaja puhul ka ühtehoidvast meeskonnast ja kolleegidest. „Kui töötajad tunnevad, et nad pole üksi, püsib ka see soe energia, millega nad oma kliente toetavad.“
Lähedaste suhted parenevad, kuna hooldamise asemel veedetakse koos kvaliteetaega
Koduhooldus ei toeta ainult hoolduse vajajat, vaid ka tema lähedasi. „Peresuhted paranevad, sest lähedased saavad keskenduda suhtlemisele, mitte igapäevatoimingutele. See võtab palju pinget maha,“ ütleb Kadri. Ka keerulisemates olukordades, kus hooldatav on alguses kuri või kahtlustav, võtab hooldaja suhte kasvatamise enda peale, pakkudes lähedastele kindlustunnet, et kõik vajalik on tehtud ja inimene hoitud. Samuti on just eakate üksindustunde ennetamiseks palju abi hooldajate tähelepanelikkusest. Nad saavad lähedastele märku anda näiteks olukorras, kus lapselaps ei ole vanaemale mõnda aega helistanud. „Elutempo on kiire ja sageli pole helistamata jätmise taga muud põhjust kui ajanappus,“ sõnab Kadri.
Hooldustöö tõhusus ja inimlikkus põhinevad usaldusel, tähelepanelikkusel ja hoolimisel. Oluline on hoolduse alustamine varakult ja väikeses mahus, et luua hooldaja ja hooldatava vahel järk-järgult turvatunne ja harjumus koostööks. Teenus on paindlik ja vajaduspõhine, võimaldades hooldajal pakkuda nii füüsilist kui ka emotsionaalset tuge, säilitades kliendi iseseisvuse, väärikuse ja kodutunde.
1. Mida ütleksite inimesele, kes hooldab oma lähedast ja tunneb, et tal on jõudu väheks jäämas?
Hooldustöö on maraton, mitte sprint. Lähedaste hooldajad on sageli vaimselt kõige raskemas olukorras: tööpäev, hoolduskoormus ja sellega kaasnevad emotsioonid. Selle keskel tuleb endale pause võtta ja hingetõmbeid lubada. Ärge kartke abi paluda: isegi väike tugi, näiteks hooldusteenus kord nädalas, võib palju kergendada. Kui enda tass on tühi, ei saa teisi aidata.
2. Millised on teie soovitused, kuidas hoida head ja usalduslikku suhet ka siis, kui hooldamine muutub emotsionaalselt või füüsiliselt raskeks?
Jagamine on kõige olulisem. Rääkige sõprade, perearsti, kohaliku omavalitsuse või hooldusteenuse pakkujaga. Kohalikud omavalitsused pakuvad koduteenuseid ja projekte; vahel piisab, kui keegi käib poes või annab tunni hingetõmbeaega. Koostöö kohalike omavalitsustega võimaldab kombineerida: mõnikord katab omavalitsus osa päevadest, mõnikord hooldusteenus. Külastusi ei pea kohustuslikult iga kuu läbi viima; paindlikkus aitab säilitada head suhet ja vähendada pingeid.
3. Kuidas hooldaja saab ise enda vaimset tervist hoida, et tal jätkuks jõudu olla hooldatavale toeks ja samas ka iseendaga tasakaalus?
Soovitatavad on tugigrupid, näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi omad, kus jagatakse samade murede ja rõõmudega kogemusi. Teabepäevad ja koolitused annavad samuti tuge. Sageli aitab juba teadmine, et sa pole üksi, suurendada enesekindlust ja vähendada stressi.
4. Millal võiks kaaluda professionaalse hooldusteenuse kaasamist ja kuidas selgitada endale, et see pole allaandmine, vaid hooliv otsus?
Professionaalset hooldust võib kaaluda, kui lähedasega suhtlemine jääb väheks või inimene on üksildane. See ei tähenda nõrkust, vaid hoolivust ja tarkust nii enda kui lähedase vastu. Varajane sekkumine aitab hoida kodus elamist kauem ja väärikalt. Hooldusteenus ei asenda lähedasi, vaid toetab neid: näiteks aidates viia prügi välja, käies koos kultuuriüritusel või lihtsalt pakkudes turvatunnet.
5. Mida te ütleksite inimestele, kes veel otsustavad, kas koduhooldusteenust kasutada või mitte – miks võib see olla julge ja inimväärne samm, mitte häbiasi?
Abi palumine on märk hoolimisest ja vastutusest, mitte allaandmisest. Koduhooldus võimaldab inimesel elada täisväärtuslikku elu, hoida osadust ja rõõmu argipäevast ning ennetada hirmu või tasakaaluhäireid, mis võivad piirata liikumist ja sotsiaalset elu.
Kui inimene vajab hooldust,
siis võib kasutada kodu-hoolduse teenust.
Võõra inimese koju lubamine on aga raske –
see nõuab suurt usaldust.
Usaldus tekib aeglaselt,
selle-pärast tasub kodu-hooldust alustada vara.
Oluline on leida hooldaja,
kes inimesega kokku sobib.
Alguses võib hooldaja käia harva,
näiteks ainult koristamas
või toitu toomas.
Hooldajad teevad oma tööd südamega
ja on inimesele heaks seltsiliseks.
Hooldaja töö on raske,
aga see annab palju tagasi.
Oluline on,
et inimene tunneks end oma kodus hoituna.
